Kommunikatsioon üleüldiselt on meie arenevas ühiskonnas muutunud aina tähtsamaks. Kui varem on võib olla inimesed võtnud seda iseenesestmõistetavalt, et omavahel suhtlemine on ju meie igapäevane tegevus, siis aina rohkem saadakse aru, et professionaalne suhtlemine on eriti tähtis just meie praeguses interaktiivses maailmas. Kuna on tekkinud aina rohkem suhtlusportaale, online meediat, kus informatsioon ja suhtlus ei ole kohati väga läbipaistev, kuna su ees on ainult tekst ja ei mingeid emotsioone (v.a "smailid") ega häält, siis on väga oluline, et vajalik info saaks edastatud piisavalt täpselt ning inimesed mõistaksid seda üheti ega peaks hakkama seda omamoodi tõlgendama. Olen ise samamoodi kokku puutunud sellega, et kui ma näiteks piisavalt täpselt enda mõtteid ei väljenda, saadakse minust pahatihti valesti aru, või näiteks üritades nalja teha ja mitte lisades "smaile", võidakse hoopis arvata, et oled mõnitav või kuri. See kõik võib aga tekitada üsna palju tülisid.
Lugesin Mats Heide artiklit "A Social Constructionist Perspective on Public Relations and Crisis Communication" tekkis nii mõnigi mõte just sotsiaalkonstruktivismi ja kriisikommunikatsiooni kohta.
Kuidas siis mõista sotsiaalkonstruktivismi? Selle loojateks peetakse eelkõige Peter L. Bergit ning Saksa sotsioloog Thomas Luckmanni. Seda saab mõista nagu ühiskonna toimimise alustalaks. Inimesed vajavad ühtset taustsüsteemi, et üksteist mõista ning et jõuda ühistele arusaamadele. Bergeri ja Luckmanni kohaselt on sotsiaalne maailm inimeste looming ja nad omakorda on samuti oma sotsiaalmaailma loomingut. Mis tähendab, et inimesed koos konstrueerivad inimühiskonna, mis mõjutab indiviide. Samuti väidavad nad, et inimesed on sotsiaalsed loomad. (Berger 1966) Nõustun sellega täielikult, sest kes kujutaks siis elu ette ilma sotsiaaleluta ja suhtlemiseta. Paratamatult on inimene loodud suhtlevaks olendiks ning ma ise ei kujutaks ette, et ma peaks päevagi olema nii, et ma kellegagi ei räägiks.
Minnes aga edasi kriisikommunikatsiooni juurde. Kriisikommunikatsiooni all saab eelkõige mõista seda, et tekkinud probleemi või situatsiooni puhul püütakse võimalikult kiirelt ja tõhusalt leida hädale lahendus. See on äärmiselt oluline termin, sest päevast-päeva tuleb ju kokku puutuda kõikvõimalike ohtude või jamadega. Ma arvan, et kriisikommunikatsiooni puhul on üks kõige olulisem asi probleemi ennetamine. Piisavalt hea ennetustöö puhul ei tohiks kriisi üldse tekkida. Me aga elame üsna riskirohkes ühiskonnas. Läbi meedia kuuleme alatihti kõikvõimalikest loodusõnnetustest, haigustest ja kui võtta teise nurga alt, siis ettevõtete probleemidest. Ettevõttes tekkinud kriis on aga eelkõige põhjuistatud nõrga kommunikatsiooni tõttu kas siis ettevõtte ja meedia vahel või firma ja klientide vahel. Rohkem tähelepanu tuleks pöörata ettevõtete avalikkusega suhete ehitamise ja säilitamisele, väidab ka Berger. Ma leian, et oluline on, et kriisi puhul ei jääks ettevõte passiivseks ega peituks kuskile kivi alla, vaid tegeleks probleemiga ning oleks ka valmis oma viga tunnistama. Samuti see, et oldaks pädevad võimalikult kiiresti pärast kriisi enda maine taastama. (Heide 2009)
Järgmise postituseni!
Kasutatud kirjandus:
Heide, M. 2009. On Berger: A Social Constructionist Perspective on Public Relations and Crisis Communication
No comments:
Post a Comment